1. Inimesekäsitlus –  Terviklik inimesekäsitlus. Iga inimene, iga surija on indiviid, kordumatu, teistest erinev.
  2. Ravikäsitlus – Sümptomaatiline, valu ja muid vaevusi leevendav ravi, mis jaatab elu ja suhtub surma kui vältimatusse ja normaalsesse protsessi, kui elu loomulikku lõppu. Võtab arvesse, et kuigi järelejäänud elu on piiratud, on ta väärtuslik.
  3. Terviklik  hooldus – koosneb 4 komponendist: füüsilisest, psüühilisest,sotsiaalsest ja vaimsest (spirituaalsest) hooldusest, mis kõik on ühtviisi olulised. See on hooldus mis tagab elu eladajäänud päevadeks.
  4. Avatud suhtlemine – nii patsiendi kui ka tema lähedastega. Patsientide jalähedaste teavitamine, nende kaasamine otsuste tegemisse.
  5. Erialade vaheline koostöö = interdistsiplinaarne meeskonnatöö põhimõttel, et 1 + 1  on rohkem kui 2. Interdistsiplinaarsesse meeskonda kuuluvad erinevad  spetsialistid ja kindlasti peab olema kaasatud ka patsient ise ja tema lähedased. Põhimeeskonnaliikmed on tavaliselt õde ja hooldusõde, arst, sotsiaaltöötaja, haigla vaimulik ja vabatahtlikud.
  6. Kontakti järjepidevus – nii patsientide, nende lähedaste kui ka personali vaheline suhtlemine kui jätkuv protsess.
  7. Leinatöö – terminaalhoolduse lahutamatu osa.  Patsiendi ja lähedaste toetamine, abi leinaprotsessi läbimisel
  8. Tugisüsteem personalile – personali toetamine, stressitunnuste märkamine, vestlused, avatud õhkkonna toetamine. Võimalus asjatundjate abile ja supervisioonile