Diakooniahaigla hospiitsosakond, mis avas uksed 2002.a. sügisel, on esimene hospiits Eestis. Osakonnas on kohti 12 patsiendile.

Hospiitsosakond on mõeldud haigetele, kelle tervendav ravi ei ole enam võimalik ja kes on oma haiguse tõttu jõudnud elu lõpusirgele. Sageli on surija vaevusi piisaval määral leevendavat sümptomaatilist ravi ja adekvaatset hooldust kodus raske pakkuda.

Hospiitsosakonna töö rajaneb hospiitsfilosoofial ja terviklikul inimesekäsitlusel.

Hospiitsosakonna meeskond aitab haigel vabaneda vaevavatest haigussümptomitest, või neid maksimaalselt leevendada, pakkudes turvalist, inimese individuaalsust ja enesemääramisõigust arvestavat keskkonda.

Ööpäevaringselt on inimesele kindlustatud asjatundlik terviklik hooldus, mille osaks on ka kindlustunde loomine selles, et surija ise ning tema perekond ei pea olema oma mures üksi ja abitu.

Hospiitsi töötajate peamiseks ülesandeks on aidata elu lõpusirget läbival inimesel elada väärikalt elu lõpuni ning aidata tal  rahulikult surra. Seda suudab hospiitsi meeskond üksnes koostöös patsiendi ja tema lähedastega.

Hospiitsosakonna külastusajad on paindlikud  ning lähedastel on võimalik viibida haige juures igal ajal (sh soovi korral ka öösel), teda toetada, aidata, võtta osa tema hooldamisest, olla oma lähedase jaoks olemas.  Osakonna töötajad on haige lähedastele alati toeks. Informatsiooni patsiendi käekäigu kohta saavad muretsevad lähedased ööpäevaringselt.

Paljudele surijatele on hospiitsosakond viimaseks koduks ja seetõttu on hea, kui ka hospiitsis saab inimese pilk peatuda koduselt tuttavatel ja kallitel esemetel, nagu mõni pilt koduseinalt, fotod, mälestusesemed, lemmikkruus joomiseks, nagis rippuv isiklik hommikumantel jne. Patsiendi soovil on võimalik paigaldada palatisse televiisor, kaasa võtta raadio jne.

Meie ruumid ei ole küll väga avarad, kuid sellest hoolimata püüame oma patsientide füüsilise keskkonna muuta  võimalikult koduseks. Julgustame inimesi tulema meie haigla ja selle kodukorraga tutvuma, enne kui otsustada.

Diakooniahaigla hospiitsosakonnas on välja kujunenud oma traditsioonid. Iga kuu ühel päeval süüdatakse küünlad ja mälestatakse lahkunuid, haigla vaimulik loeb kohase salmi pühakirjast ning peab mälestuspalve. Haigla alguspäevadest on mälestuste raamat, meenutamaks nende nimesid, kellele jäi Diakooniahaigla viimaseks koduks.

Iga aasta oktoobrikuu esimesel laupäeval tähistab Diakooniahaigla rahvusvahelist hospiitsipäeva, kuhu on oodatud hospiitsis lahkunud inimeste lähedased ja pereliikmed.

Hospiits tähendab inimväärset elu surmani, tööd elavate inimestega. Oluline ei olegi mitte see, kui kaua keegi meist elab, vaid see, kuidas me elame.